Kõndisin sõbraga kodu poole. Oli varaöine aeg, suvi või kevad. Tartu asemel oli künklik valgustatud park, haldjad ilmselt elaksid sellises meeleldi. Palju künkaid, orge ja puid, laternad igal pool. Ühest orust kostus peomelu, kui sellest möödusime. Nägin seal tuttavaid lõbutsemas.

Pärast toda orgu jäi paremat kätt jällegi üks küngas. Ning üks kummitus kõndis seal öisel tunnil.

Mu sõber vist rääkis sellest vaimust mulle… et temake on ilus tots ja et temake nutvat seal kedagi taga, hulkuvat kevadöödel üksi mööda radu ja inimeste eest peituvat.

Aga ma ei kuulanud eriti sest kui möödusime, siis oli tütarlast hästi näha. Ta lausa hiilgas läbi põõsastiku. Eriline oli just see kleit mis erepunaselt kumas. Häguselt, nagu oleks seda juskui läbi uduste prilliklaaside vaadanud. Kas leinalaulu ka kostus, ei mäleta. Hingetuks igatahes võttis küll.

Astusin nõidunult sõbraga edasi ja ärkasin hoopiski üles… vastas-ukse vana tädikese koputuse peale, kes tahtis, et ma ta telefonist pojakese tarvis ühe sõnumi üles otsin.

Mille ta oli ära kustutanud.

M

Mida võimatum see tundub, seda enam ma tahan sellest jutustada! Jah!

Ma pole kindlasti väärt rääkima paljustki. Ma pole väärt katsuma taevast. Ma pole võimeline kõndima vee peal. Ma pole piisavalt sõnaosav rääkimaks kõigest nii, et kõik mõistaksid…

Ma siiski püüan.

—

See lugu algab kõrbest, kuuma ja kuiva maalt.

 Kujutlege…

Kujutlege elutuid liivaluiteid ja tulikuuma päikeselõõska. Mõelge maakohal virvendava õhu ja lootusetult pilvitu taeva peale. Astuge paar sammu ning Te tunnete, kuidas kogu jõud jalgade kaudu liiva sisse voolab. Mõistus aurub koos higiga laubalt. Tunnetage seda üksindust. Vaadake silmapiiri. Liiv – see on kõikjal.

On erinevaid põhjuseid, miks inimesed kõrbesse lähevad. Mõnikord lihtsalt ei saa teisiti kui luidete vahele põgeneda. Kõrb kohtleb kõike liivakübemetena. See lubab unustada. See pakub vabadust.

On erinevaid põhjuseid, miks inimesed kõrbesse eksivad. Mõnikord on ei suuda nad väljapääsu leida, mõnikord saavad nad valesid juhiseid. Kõrb võtab inimesi endale.

Ma ei teagi, miks mina kõrbesse põgenesin. Aga ma mäletan, et tahtsin minna. Te vist juba aimate, et eksisin ära. Eksisin juba ammu luidete vahele ära ning viimased päevad olin veetnud mõteldes selle üle, kumma jala ma järgmiseks ette tõstma pean. Kui ma olnuks uppuja, siis selline, kes keset ookeani on omale juba mõned sõõmud soolast vett kopsudesse tõmmanud. Siiski…

Avasin raskustega silmad. Liiv oli öö jooksul jälle mu riiete vahele tunginud. Ma ei üritanudki seda kätte saada. Loiult tegin tõusva päikese abil kindlaks oma oletatava minekusuuna ja hakkasin sumpama. Ööga taastunud jõuvarunatuke kadus pärast sadatkond sammu. Kramp jalas. Vajusin käpuli ning nüüd rühkisin luitest üles neljal jäsemel. Harjal keerasin end külili ja veeresin alla. Tõmbasin natuke hinge ning asusin järgmist tippu vallutama. Liiv kahises kui mu kuiva naha ja ärakulutatud küünte vastu puutudes. Vaatasin kadedusega higipiisku, mis lõualt tilkudes liiva imendusid. Seal kadusid mu viimasedki veevarud.

Jõudsin üles. Hakkasin end alla veeretama. Siis tõusis klomp kurku. Lasin end lõdvaks ja rullusin alla. Liiv. Liiv. Liiv. Ja siis järsku enam mitte midagi. Mul ei olnud vaja enam ei õhku, vett ega toitu. Sõltuvus on elu, vabadus on surm. Liiv on liiv. Ka mina olin nüüd liiv. Vist.

—

Minu jaoks aega enam ei eksisteerinud, kuid muu maailma jaoks ta ilmselt möödus. On väga ebameeldiv teadvusele tulla kui oled liiv. Tegelikult. Liivale meenub otsekohe, et kunagi oli ta muld ning tema peal kasvasid lopsakad taimed. Kujutelgem ette seda metsikut täitmatut janu. Liiv teab, et ükskõik kui palju teda ka kastetaks, ei saa surnud mulla peal enam ükski kaunis taim kasvada.

Mind tabas ahastus kui ma taipasin, et ma pean jälle hakkama endasse hingama seda kuiva õhku ja otsima vett, mida kuskil ei leidu. Tahtsin haarata peotäie seda kuiva puru ja endale peale visata. “Oh kõrb, neela mind juba!” needsin sisimas.

Kujutage ette mu imestust, kui mu käsi krabas värsket rohupuhmast. Tardusin. Katsusin uuesti. Ikka taimed. Pöörasin pead. Avasin oma rähused silmad. Need polnud juba ammu enam midagi rohelist näinud. Tõmbasin sõõmu õhku. Ei olnud enam tolmu ja kuivust. Olid lilled. Kas suudate ette kujutada seda eluhoovust, mis minusse tulvas! Justkui… 

“Joo palun”, kostus õrn tütarlapsehääl teiseltpoolt ja ma pöörasin pead.

Siinkohal palun Teie käest vabandust. Ma ei suuda teda kirjeldada. Sellepärast ta kannabki loori. Ta ei öelnud oma nime. Sellepärast nimetasin Ta Kõrbeprintsessiks. Ma tean, ma tean! Seegi pole Tema vääriline. Vabandan, aga…

Vaatasin neid silmi, mis kergelt läbi loori kumasid ja lasin oma huulte vahele kannust vett valada. Ta vaatas mind vastu, vähemalt nii mulle tundus. Jõin kogu anumas olnud vee tilgatumaks. Ta tõusis, kuid enne seda surus oma sõrmed suule ning seejärel mu põse vastu. Kõrbeprintsess pöördus ning tõttas kiirelt puude taha, mis sissetallatud rajakäänakut varjasid.

Hingasin välja – olin kõik selle aja oma esimest sõõmu kopsudes hoidnud. Ma tundsin, et ma tahan jälle hingata. Siis sulgesin silmad ja jäin hetkega magama.

—

Kui ärkasin oli pime. Puud kahisesid tasa. Tähed sirasid kõrgel. Ma polnud juba ammu tähti vaadanud. Kõrbes oli mahti ainult nina ette kiigata. Istusin. Alati oli mind piinanud tunne, et olen kuskile hiljaks jäämas. Et kui ma ei liigu, siis suren. Nüüd oli tunne, et ootamine on ainus mõeldav võimalus eksisteerimiseks. Teadsin, et printsess tuleb tagasi. Laulsin. Kui laulud otsa said vilistasin niisama. Jõudsin end juba liigutada. Otsisin endale natuke pehmema koha puhkamiseks kui too rada, kus ma alul olin lebanud. Vaatasin uuesti tähti ja püüdsin nende hulgast mingisuguseid olendeid üles leida. Siin peakohal oli rott ja sääl põhjataevas haigutas üks lind oma nokapooli. See vaimustas!

Taaskord kadus aeg minu jaoks täiesti ära. Magasin aeg-ajalt. Kas päevi või tunde, seda ma ei tea. Ootasin. Jook ja toit oli alati pärast ärkamist mu kõrval, värskendav ja toitev.

Ühel vaiksel ööl tuli Kõrbeprintsess jälle. Seekord olin ma ärkvel. Kõigepealt ta suudles mind seejärel istus minu kõrvale maha. Alul olime vait. Siis hakkasin rääkima. Ma jutustasin talle kaugetest maadest, kuhu enne kõrbe sattumist käinud olin ning Kõrbeprintsess küsis. Nii kulus aeg.

Saabus koit. Kõrbeprintsess lahkus taas. Ta suudles mind.

Jäin üksi. Ning veelkord ei tundnud ma aja möödumist.

Kui Ta uuesti saabus, oli möödunud terve igavik. Naeratasin, kuid vastust ei saanud. Ta justkui oleks kuskil kaugemal omade mõtetega. Rääkisin talle lugusid, mida üksi olles olin meenutanud. Aga ta ei küsinud. Vaatas hoopis puud ja taevast ning naeratas murelikult.

“Sa pead homme ära minema.”, sosistas Kõrbeprintsess ning suudles mind läbi loori. Siis lahkus ta kiirustades nagu alati.

Ma ei saanud terve öö und. Vaatasin tähti, kuid need ei lohutanud mind enam. Põrnitsesin mulda justkui parastaks see minu kui liivaks loodu peale. Haarasin mulda pihku ja loopisin seda laiali kujutledes, kuidas tuul selle kõrbesse kannab. Naersin hüsteeriliselt. Istusin maha, pea käte vahel ja nutsin natuke. Kõrbes sellist luksust lubada ei saa. Lõpuks rahunesin maha. Lesisin ja ootasin. Kõrbeprintsess tuli hommikul.

Ma lootsin, et ta mind viimast korda suudleb, kuid selle asemel valas ta mulle vett nagu oli teinud seda esimesel korral.

“Pane silmad kinni.”

Ta hääl kõlas nii hirmus vaikselt ja hellalt, et minust lahkus igasugune viha ja vastumeelsus. Lasin meele vabaks. Sulgesin silmad. Kallistus. Siis kuulsin kuidas Ta lahkus. Kogusin ennast.

 —

Poole minuti pärast avasin silmad. Taevas. Mu pihk hõõrus peos liiva. Sõõrmed tõmbasid endasse kuiva tolmu. Sisemus oli aga paigas. Ma olin kuidagi rahulik. Kurb küll. Aga ma talusin kõrbe.

Tõusin istukile.

Seejärel püsti.

Ma püüdisn ette kujutada oma asukohta ning hommikuse päikese järgi suuna paika pannud, hakkasin astuma. Minus oli jõudu, kuid tundsin, et leinan.

 Kõrb justkui kartis mind. Mu jõud ei voolanud enam läbi jalgade välja. Silmapiir tõmbas enda poole ja ma teadsin, et tee on õige.

Ümisesin laulda. Ma polnud kõrbes olles seda kunagi teinud.

Oma mõtetes aga kordasin:

“Olla väärt!

 Olla väärt seda head!

Isegi kui hea ei pruugi enam tulla.

Olla väärt pääsemist!

Isegi kui kõrb on lõpmatu.

Olla väärt olema prints!

Isegi kui ma pole.

Püüda olla!”

————

M.

Juba kuskil 3 kuud olen Vanemuise Väikses Majas raha teeninud klienditeenendajana. Täna oli tükk nimega “Beautiful Bodies”. Ehtne naistekas. Esimestel kordadel, kui seda näidendati, ei meeldinud see mulle, aga nüüd olen paar korda veel vaadanud ning peab ütlema, et päris heaks on muudetud vahepeal. Nii et tulge vaatama; need, kes on näinud ja Teid kutsutakse uuesti, siis võite vabalt taas vaadata, see on paremaks tehtud. Pluss PLUSSS! enamasti kannan ma seal kikilipsu.

Esiteks, ma soovin kopipasteda ühe teksti Ööylikoolist, täpsemalt kadunud Evald Saagist, tõelisest printsi eeskujust. See jutt on pikk ja põhimõtteliselt midagi juurde Teile ei anna, kuna Te teate seda kõike isegi. Aga lihtsalt kui mõni meesloom eksib siia ära, siis on tal, mida lugeda.

——————————————————————————————-

Sae Evald on nagu valge habemega päkapikk, kelle küps hele vaim kumab läbi hapra keha. Üheksakümne ühe aastane Paganamaalt pärit humanitaarteadlane on kahe ilmasõja vahel rännanud läbi pool maailma, jõudes Tartu Ülikoolis õppida nii õigusteadust kui teoloogiat, teinud eksameid koguni troopika-arstiteaduses – ikka selleks et elurännakul võimalikult mitmekülgne olla. Sel korral ei kõnele me võrokestest ega indiaanlastest. Palusin Evaldil kõneleda emadest.

“Teeme teed ja mul on kapis mett ja leiba ka” –
see on Võrumaalt pärit teoloogiaprofessori tere,

Mul on olnud kaks vanaema, eks kõigil on kaks vanaema, jah, ja nad on tugevad olnud. Isaema õpetas mulle Lõuna-Eesti-murdelise lauluraamatu pähe, enne kui ma sain kolmeaastaseks. See oli suur tegemine. Ta jäi pimedaks, tema mind ainult kuulis. Õpetas kõnelema mu, sest ta tahtis poisiga juttu ajada. Ja emaema õpetas mulle lauluviisi ja pillimängu. Nii et seda emaõrnust oli ju nagu kolme naise käest oodata – kaks vanaema ja üks ema. Ja tädidest kõnelemata. Vaata kui nauditav elu mul oli.

Ja memmepoega sinust ikka ei saanud, läksid vapralt elust läbi.

Nad ei püüdnudki. Nad olid targad naised, nad mõtlesid, et las poiss kõrvetab pliidi ääres sõrme, siis teab, mis tuline raud on. Ja ei hakanud hellitama. Hellitamist ei olnud, aga ära uppuda ka ei lasknud kuskil ojas. Nii et nad ikka pidasid silma pääl, laps on ju laps ja rumal. Ja poiss ka veel – tähendab tüdrukust neli aastat rumalam, neli aastat maas. Tüdruku kasvatamine oleks läinud libedalt, jah, see õpib õhust. Aga poissi pead sa õpetama.

See matriarhaat ei ole ju tegelikult siit Eestimaalt kuhugi kadunud –
sisuliselt on ju ikkagi edasi, võib-olla Tallinnas on mehed juhtivatel positsioonidel, aga maal on ju kõik ikkagi naiste õlul.

Täiesti naiste käes. Ma nägin seda Vabadussõjast pääle, tähendab lapsepõlvest pääle, et kõik elu oli naiste käes. Ja ongi, ei ole läinud korda patriarhaadi toojatel, kes tõid patriarhaadi maailma, meest õpetada sünnitama. Kuidagi ei ole toime tuldud, on uuritud… (naerab)
Jah, nii et naistel jääb ikka, eesti naistel jääb ka ikka ülesanne oma väikesel territooriumil meestele mõistus pähe panna, et teie ikka kõlbate isadeks küll. Patsutada õlale ja ütelda: tubli poiss. Et see on väga meeldiv, et mul on perekonnas ka üks mees, isiklik mees. Jah, see on ju suurepärane!

Aga praegu mõned naised ju tahavadki kuidagi mehestuda, panevad endale pintsaku selga ja püksid jalga.

Püksid nüüd püksteks, tegelikult püksid ongi naise rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga. Naine on nagu natukene õrn seelikuga käimiseks. Vaatame eskimosid või saame –
naised on need, kes õmblevad kõigepäält endile püksid jalga. Muidu naine kaotab sigivuse, kui tal Põhjamaal külmas ei ole pükse jalas. See on õnnetus. Saab kuidagi ühe lapse ja ongi kõik. Aga elu ju tapab su lapsi, sa pead surmaga võidu jooksma. Ja seal tuleb proual ennast soojalt rõivastada, sest 40-kraadise külma puhul ei tohi naine selga külmetada.

Mehel on ju hoopis teistmoodi, ikka tuul peab alt läbi käima, muidu ei tule head nahka.

Jah, ei tule jah, karastada tuleb meest. Aga ema ei karasta ennast midagi, emal on alati elu nii pingeline, kui vähegi võimalik. Naise elu, tüdrukust pääle. Joodikute poiste hulgast leida endale mees, kes ei ole joodik, see on suur tegemine. Eestis ei ole see naisõiguslus nii terav, kannatatakse väiksem palk ka välja. Vist uhkuse pärast. Ega naisi ei maksa karta, et nad revolutsiooni teevad. Nad ei tee revolutsiooni, nad on huvitatud, mis loomad need mehed on, tüdrukud kohe uurivad. Jah, mis loomad need mehed on? Nad vaatavad päält, kui vennad hooplevad, tüdrukud vaatavad, õed, kui vennad hooplevad. Ujusin üle järve kaks korda! Pärast küsib, miks sa kaks korda ujusid? Üks kord ujusid, aitab. (naerab)

Sa kunagi, kõneledes meestest ja naistest, rääkisid, et tüdrukuid juba nooruses õpetatakse meestele võrku panema, et meest kinni hoida, sellist hüplevat ja nipernaadilikku meest sellisesse stabiilsemasse elurütmi juhtida.

See algema on õpetanud oma tütreid, et hoolitse selle eest, et sul mees oleks, isiklik mees, mitte laenatud mees üheks korraks, et sa lapse saad, vaid päris mees, päris isiklik, nii nagu oma jalgratas, oma hobune, eks ole. Vat niisugune, seda on õpetanud ikka naised oma tütardele. Vähe oleks sellest, kui meie püüaksime lõvisid ja saaksime lõvi surnult kätte, vaja on ju lõvi loomaaeda kah, vaja on elusat lõvi. Vat naine teab, et elus mees on parem kui surnud mees. Ta ei pinguta, ei vääna meest päris kuivaks, ta laseb mehel elada. Tal on isiklik mees, ta hoolitseb tema eest. See ei ole talle kutsikas, see on talle vahend elada, see on talle relv ka, see on talle käepikendus, see on armastus. Ja vaata, ema ei unusta armastust. Ema süda oleks nagu, noh Uus Testament ütleb, et hääd asjad kirjutage südame seintele. No südame seinad on kindlamõõdulised ja üsna väikesed meil, meie sees, seda kirjutatavat paberit, valget paberit on nii vähe meis kõigis, aga ema õpetab seda kasutama oma tütreid. See on suurepärane. Ja see on nagu instinktiga, ega emal ei ole siin midagi selle vastu, kui tütar läheb vara mehele, emal ei ole. Aga isasid on küll niisuguseid, kes tahaks uhkustada toreda tüdrukuga, toreda tütrega, on nagu kahju. Isa käest minnakse küsima patriarhaadi korras, kas ma võin mehele minna. Kujuta ette, isa käest küstakse. Ja mis on isa vaeva näinud selle türuku kasvatamisega, see on ema kasvatatud laps. Vat selline on see asi. Nii et rohkem koostööd, rohkem ühte perekonda, perekonnateadvus on vajalik meile, perekonnateadvuseta ei püsi rahvad. Pika aja jooksul ütleme ma olen jälginud ajalugu kümme tuhat aastat, mitte rohkem ei ole suutnud ma jälgida, elu on nii lühikeseks osutunud mulle, mis see üheksakümmend aastat on, tühi nagu eilne päev.

Me peame ikka olema ema ja vanaema haual, me ei saa teisiti. Sinna minnakse, ema hauale. Kõik need Kalevi hauad on juba lisaluule, see on juba juurde kasvatatud nagu võõrkeha. Linnul ei ole kolme tiiba vaja, kaks tiiba küllalt, aga tugevad. Vat see on, ma ei oska paremini ütelda – ema ja isa.

küsis Jaan Tootsen

——————————————————————————————-

Siin jäta kerimine ning võib uuesti lugema hakata. Teate, printside printsi monoloogi sain ilusti pähe, kuigi seal printsessidest mõistmatul kombel ei räägita. Siiski selle õppimise põhjuse eest vastutas üks tore vananaisterahvas.

Olen talvega mitmeid kordi haigeks jäänud ja keha unarusse jätnud. Muidugi ikka üllate eesmärkide nimel: targaks on vaja saada ja üldse Teile meelejärgi olla. Talv on päris raske aeg. Kuna väljas ei saa nii tihti ja mugavalt käia, tekib iseeneslikult väsitav rutiinne elu, mis on ju ka üks peamisi armupaaride lahkumineku põhjuseid. Kuid need, kes on raskustest üle, elavad talvel umbsest toaõhust ja armastusest. Siis tuleb kevad, kõik on nii nunnu ja tundub nii kirgas, värske, mõnna ning õhk muutub vabaks. blablabla, teadatuntud jutt onju. Tahan öelda, et isegi printsidel on tegelikult mingid soovid, nagu näiteks tähelepanusoov või teememidagisoov, aga kui neid sellisel ajal nagu KEVADEl ignotakse, siis on prints väga kurb ja otsib meeleheitlikult kuskilt mujal KEVADEt. Niisiis printsessid võiksid ikka printse ka tähele panna. Sellest me ei ole kirjutanud peaegu mitte midagi, aga tegelikult on ka meil tunded(kuigi üldjuhul on ikka loomulikult Teie omad tähtsamad).

Tänan tähelepanu eest, seda mul vaja oligi.

Ozkar

Ma vaikin häbiga. Ma piitsutan ennast! Lähen kloostrisse (munga-)!! Söön edaspidi ainult heina ning esinen kuskil reality-šõus!!!

Võibolla puhastustuli parandab mind.

Aga aitab sellest.

-

Naised.

Püüdke lille! (Carpe Flora?)

Sest kes teab, milline on iga lilleõie hind. Ehk tõepoolest värviti mõni roos punaseks õilsa ööbiku eneseohverdusega. Äkki kasvatas kinkija selle lille just teie jaoks! Või saab seesamune lill aluseks millelegi palju püsivamale. Kes teab… Seepärast

Püüdke lille! Püüdke lille!

-

M

Kuid juhtumisi sellal, kui printsi vend eemal viibis, juhtus tulema suur ja külm talv. Ühel õhtul, jah jõudis ta kohale ning asus inimesi näpistama ning majadesse pugema. Talv püüdis ka sinna pisikesse majja murda. Nii põhjast kui lõunast, nii ülalt kui altpoolt sisse pugedes jäi majake külma jaoks ikkagi kättesaamatuks.

Möödus mitu päeva. Eluke veeres pisitasa edasi ja talvgi tõmbas veidike tagasi, kuni ühel hommikul ei tulnud ses pisikeses majas kraanist enam vett. Kuna printsi vennanaisel oli kiire, siis ei olnud tal aega muretseda selle üle ja ta talus oma pojaga ebamugavusi, mida vee puudumine tekitas.

Siis pidi prints ühel päeval tööle minema ja sõitis oma vennanaisele külla. Võõrustaja rääkis oma murest ja prints kuulas. Naine rääkis, et ta järgmine päev kohe püüab selle vee tagasi saada. Ta palus ka natuke printsi abi ja prints lubab et aitab.

Koitis uus päev ning printsi vennanaise arvates oli toru külmunud sealt kohast kus see majja jookseb. Koos tassisid nad sinna kohta kuuma vett, et ehk sulatab lahti. Siis otsustati, et tuleks toru kattev poroloon lahti lõigata, et soojus paremini veetoruni ulatuks. Prints muretses vajalikud asjad ning pärast paari lõiget avastasid nad, et toru on soojendusega. Printsi arvates ei olnud toru siit kohast külmunud aga naine tahtis seda kohta pisut ikkagi veel sulatada ning prints vedas talle pikendusjuhtme sinna õue külma kätte. Vahepeal läks prints natukeseks tööle ja mõtles selle külmanud toru peale veidi.

Siis läks ta tagasi oma vennanaise juurde ning uuris kuskohas on üldse toru teine ots. See pidi asuma hoopis tolles lähedal tööstushoones. Üks teine mees oli mõned päevad tagasi seal uurimas käinud ja arvanud, et seal on kõik korras.

Prints jättis naise föönitama ja läks ise uurima. Ta astus kitsasse ruumi täis kasutatud värvitopse ja lahustilõhna. Prints tõstis eest ära suure kasti ja lükkas eest topse. Siis vaatas ta natuke torudesüsteemi.

Ta vaatas toru mis otse maa sisse läks.

Ta kummardus lähemale.

Ta murdis toru küljest suure jääpurika ja hüpitas seda mõtlikult käes.

Edasi teatas prints oma vennanaisele, kus tõeline probleem asub ning siis vedas ta toru teise otsa juurde pikendusjuhtme koos soojapuhuriga ning pani selle tööle. Naine tuli fööniga kaasa ning veetis järgmised pool tundi toru soojendades, et see veel kiiremini sulaks. Prints asus aga tööle, sest oli juba aega küllalt kulutatud. Poole tunni pärast teatas vennanaine, et vesi oli tagasi ja läks endaga rahulolevalt minema.

Prints pahteldas autotiiba ja mõtiskles maailma asjade üle järele. “Kuhu jäi siis Aitäh…”, “Äkki mulle tehakse abi eest nüüd süüa…”, “Olen ikka praktilise mõistusega küll!”

Kui ammu juba pime oli, siis läks prints töölt ära ning astus tühja majakesse. Toidulõhna ei olnud. Kedagi ei olnud kodus. Ohe. Prints pesi end, vaatas kella, ajas külmkapist ruttu paar ampsu külma kartuliputru suhu ja lippas õue, et oma koju ükskord jõuda. Tühi kõht andis endast märku ning ta astus läbi hamburgeriputkast ning ostis ühe suure burksi. Tuul sasis ta lühikesi juurseid ja silmades helkisid linnatuled. Toitu süües mõtles ta veel kord maailma asjade üle järele. Ja lõi siis käega.

Ta oli ikkagi prints.

Ja kui ta järgmine kord tööle läks siis oli majakeses taas soe ja hea. Külmkapis oli toitu ning kõikjal õhkus puhtus ja värskus.

“Mhmh”

“Ma lähen toon. Muide sul on üks valge punn näo peal.”

“0.O? “

“Siin, näe”

“Ei ole”

“On küll.. aa, oih… Taipasin. Ei ole jah”

Elu õpetab. Reegel number d) Naistel ei ole punne näo peal. (ei ole midagi matemaatiliselt rasket ega midagi).

Vahepeal on juhtunud väga palju. Üks teine prints ja üks teine kuninganna käisid külas. Pakkusin neile teed ja küpsist. Rääkisime kõikidest šeffidest asjadest nagu riigisaladused , CIA ning kuninglikust klatšist. Muuseas mainis see vana proua, et küll oli hea, et Rüütel läks vanaduspõlvele, muidu ei ole presidendi rüütliks löömisel mingit pointi. Vanaproua oli väga kõbus oma mõtteviisilt, aga see prints väga palju ei rääkinud, rohkem ainult naeratas, kuid eks see ole ka õige.

Kaua aega pole midagi tarka siia kirjutanud, kuid mul nüüd tuli jälle õhin peale, äkki aitab. Kohe võiksin alustada millestki. Hmm.. näiteks, ma võiks tantsima õppida! See on see ala mida panevad Inimesed ka tähele. Jess! Kohe praegu hakkan pihta ja kõiki tantse korraga. Alustan oma uute päiksekate otsimisega.

Ozkar

Printzid istusid rahulikult edasi ja mugisid poest ostetud vorstikesi (lihtsam kui näiteks seeni korjata, kuid muidugi vähem maitsev). Äike lähenes meile otsusekindlalt, kuid mitte pealetükkivalt, oma silmist üha sädemeid loopides ning lähemale jõudes püüdis meist mööda tüürida hoopiski. Ju Ta ei soovinud, et me märjaks saaks. Sädemekesed aina sähvisid ja pimenev ilm muutis need aiva säravamaks.

Viimaks, kui juba hästi enam ei näinud, haarasime ratsud ja hakkasime Tartu poole sõitma. Kas lõpuks pahandas meie pealetükkivus Äikest, kuid mida Tartu poole me jõudsime, seda tihedamalt vihm sadama hakkas. Sädemed muutusid võimasamaks ja pilvesilmad tumedamaks. Viimaks nägimegi ainult nende sähvatuste tõttu teed. Iga kümne sekundi tagant lõi taeva valgeks ja kostus võimsat kõminat.

Printzidena siiski teadsime, et karta pole meil midagi ning jätkasime sõitu, kuni linnani välja.

Kui ma selle üle hiljem kodus kuivana järele mõtlesin, siis mõistsin, et äike ei vihastanud meie peale hoopiski. Muidu lebaksime söestunult kuskil sellelsamal jänese matkarajal. See oli rohkem selline kelmikus. Oh neid silmi, oh neid silmi…

Ehk siis lugu naisest, kes ei ole inimene…

-

M.

-

M.