Põhjusi, mis paneksid printzi kirjutama, on ajapikku vähemaks jäänud. Kuid õnneks veel saan taas öelda: “Tere jälle!”. Loodame, et seegi kord viimaseks ei jää.
Esiteks, ma soovin kopipasteda ühe teksti Ööylikoolist, täpsemalt kadunud Evald Saagist, tõelisest printsi eeskujust. See jutt on pikk ja põhimõtteliselt midagi juurde Teile ei anna, kuna Te teate seda kõike isegi. Aga lihtsalt kui mõni meesloom eksib siia ära, siis on tal, mida lugeda.
——————————————————————————————-
Sae Evald on nagu valge habemega päkapikk, kelle küps hele vaim kumab läbi hapra keha. Üheksakümne ühe aastane Paganamaalt pärit humanitaarteadlane on kahe ilmasõja vahel rännanud läbi pool maailma, jõudes Tartu Ülikoolis õppida nii õigusteadust kui teoloogiat, teinud eksameid koguni troopika-arstiteaduses – ikka selleks et elurännakul võimalikult mitmekülgne olla. Sel korral ei kõnele me võrokestest ega indiaanlastest. Palusin Evaldil kõneleda emadest.
“Teeme teed ja mul on kapis mett ja leiba ka” –
see on Võrumaalt pärit teoloogiaprofessori tere,
Mul on olnud kaks vanaema, eks kõigil on kaks vanaema, jah, ja nad on tugevad olnud. Isaema õpetas mulle Lõuna-Eesti-murdelise lauluraamatu pähe, enne kui ma sain kolmeaastaseks. See oli suur tegemine. Ta jäi pimedaks, tema mind ainult kuulis. Õpetas kõnelema mu, sest ta tahtis poisiga juttu ajada. Ja emaema õpetas mulle lauluviisi ja pillimängu. Nii et seda emaõrnust oli ju nagu kolme naise käest oodata – kaks vanaema ja üks ema. Ja tädidest kõnelemata. Vaata kui nauditav elu mul oli.
Ja memmepoega sinust ikka ei saanud, läksid vapralt elust läbi.
Nad ei püüdnudki. Nad olid targad naised, nad mõtlesid, et las poiss kõrvetab pliidi ääres sõrme, siis teab, mis tuline raud on. Ja ei hakanud hellitama. Hellitamist ei olnud, aga ära uppuda ka ei lasknud kuskil ojas. Nii et nad ikka pidasid silma pääl, laps on ju laps ja rumal. Ja poiss ka veel – tähendab tüdrukust neli aastat rumalam, neli aastat maas. Tüdruku kasvatamine oleks läinud libedalt, jah, see õpib õhust. Aga poissi pead sa õpetama.
See matriarhaat ei ole ju tegelikult siit Eestimaalt kuhugi kadunud –
sisuliselt on ju ikkagi edasi, võib-olla Tallinnas on mehed juhtivatel positsioonidel, aga maal on ju kõik ikkagi naiste õlul.
Täiesti naiste käes. Ma nägin seda Vabadussõjast pääle, tähendab lapsepõlvest pääle, et kõik elu oli naiste käes. Ja ongi, ei ole läinud korda patriarhaadi toojatel, kes tõid patriarhaadi maailma, meest õpetada sünnitama. Kuidagi ei ole toime tuldud, on uuritud… (naerab)
Jah, nii et naistel jääb ikka, eesti naistel jääb ka ikka ülesanne oma väikesel territooriumil meestele mõistus pähe panna, et teie ikka kõlbate isadeks küll. Patsutada õlale ja ütelda: tubli poiss. Et see on väga meeldiv, et mul on perekonnas ka üks mees, isiklik mees. Jah, see on ju suurepärane!
Aga praegu mõned naised ju tahavadki kuidagi mehestuda, panevad endale pintsaku selga ja püksid jalga.
Püksid nüüd püksteks, tegelikult püksid ongi naise rõivastuse osa. Naised on püksid välja mõtelnud, mitte mehed. Mehed käisid ikka seelikuga. Naine on nagu natukene õrn seelikuga käimiseks. Vaatame eskimosid või saame –
naised on need, kes õmblevad kõigepäält endile püksid jalga. Muidu naine kaotab sigivuse, kui tal Põhjamaal külmas ei ole pükse jalas. See on õnnetus. Saab kuidagi ühe lapse ja ongi kõik. Aga elu ju tapab su lapsi, sa pead surmaga võidu jooksma. Ja seal tuleb proual ennast soojalt rõivastada, sest 40-kraadise külma puhul ei tohi naine selga külmetada.
Mehel on ju hoopis teistmoodi, ikka tuul peab alt läbi käima, muidu ei tule head nahka.
Jah, ei tule jah, karastada tuleb meest. Aga ema ei karasta ennast midagi, emal on alati elu nii pingeline, kui vähegi võimalik. Naise elu, tüdrukust pääle. Joodikute poiste hulgast leida endale mees, kes ei ole joodik, see on suur tegemine. Eestis ei ole see naisõiguslus nii terav, kannatatakse väiksem palk ka välja. Vist uhkuse pärast. Ega naisi ei maksa karta, et nad revolutsiooni teevad. Nad ei tee revolutsiooni, nad on huvitatud, mis loomad need mehed on, tüdrukud kohe uurivad. Jah, mis loomad need mehed on? Nad vaatavad päält, kui vennad hooplevad, tüdrukud vaatavad, õed, kui vennad hooplevad. Ujusin üle järve kaks korda! Pärast küsib, miks sa kaks korda ujusid? Üks kord ujusid, aitab. (naerab)
Sa kunagi, kõneledes meestest ja naistest, rääkisid, et tüdrukuid juba nooruses õpetatakse meestele võrku panema, et meest kinni hoida, sellist hüplevat ja nipernaadilikku meest sellisesse stabiilsemasse elurütmi juhtida.
See algema on õpetanud oma tütreid, et hoolitse selle eest, et sul mees oleks, isiklik mees, mitte laenatud mees üheks korraks, et sa lapse saad, vaid päris mees, päris isiklik, nii nagu oma jalgratas, oma hobune, eks ole. Vat niisugune, seda on õpetanud ikka naised oma tütardele. Vähe oleks sellest, kui meie püüaksime lõvisid ja saaksime lõvi surnult kätte, vaja on ju lõvi loomaaeda kah, vaja on elusat lõvi. Vat naine teab, et elus mees on parem kui surnud mees. Ta ei pinguta, ei vääna meest päris kuivaks, ta laseb mehel elada. Tal on isiklik mees, ta hoolitseb tema eest. See ei ole talle kutsikas, see on talle vahend elada, see on talle relv ka, see on talle käepikendus, see on armastus. Ja vaata, ema ei unusta armastust. Ema süda oleks nagu, noh Uus Testament ütleb, et hääd asjad kirjutage südame seintele. No südame seinad on kindlamõõdulised ja üsna väikesed meil, meie sees, seda kirjutatavat paberit, valget paberit on nii vähe meis kõigis, aga ema õpetab seda kasutama oma tütreid. See on suurepärane. Ja see on nagu instinktiga, ega emal ei ole siin midagi selle vastu, kui tütar läheb vara mehele, emal ei ole. Aga isasid on küll niisuguseid, kes tahaks uhkustada toreda tüdrukuga, toreda tütrega, on nagu kahju. Isa käest minnakse küsima patriarhaadi korras, kas ma võin mehele minna. Kujuta ette, isa käest küstakse. Ja mis on isa vaeva näinud selle türuku kasvatamisega, see on ema kasvatatud laps. Vat selline on see asi. Nii et rohkem koostööd, rohkem ühte perekonda, perekonnateadvus on vajalik meile, perekonnateadvuseta ei püsi rahvad. Pika aja jooksul ütleme ma olen jälginud ajalugu kümme tuhat aastat, mitte rohkem ei ole suutnud ma jälgida, elu on nii lühikeseks osutunud mulle, mis see üheksakümmend aastat on, tühi nagu eilne päev.
Me peame ikka olema ema ja vanaema haual, me ei saa teisiti. Sinna minnakse, ema hauale. Kõik need Kalevi hauad on juba lisaluule, see on juba juurde kasvatatud nagu võõrkeha. Linnul ei ole kolme tiiba vaja, kaks tiiba küllalt, aga tugevad. Vat see on, ma ei oska paremini ütelda – ema ja isa.
küsis Jaan Tootsen
——————————————————————————————-
Siin jäta kerimine ning võib uuesti lugema hakata. Teate, printside printsi monoloogi sain ilusti pähe, kuigi seal printsessidest mõistmatul kombel ei räägita. Siiski selle õppimise põhjuse eest vastutas üks tore vananaisterahvas.
Olen talvega mitmeid kordi haigeks jäänud ja keha unarusse jätnud. Muidugi ikka üllate eesmärkide nimel: targaks on vaja saada ja üldse Teile meelejärgi olla. Talv on päris raske aeg. Kuna väljas ei saa nii tihti ja mugavalt käia, tekib iseeneslikult väsitav rutiinne elu, mis on ju ka üks peamisi armupaaride lahkumineku põhjuseid. Kuid need, kes on raskustest üle, elavad talvel umbsest toaõhust ja armastusest. Siis tuleb kevad, kõik on nii nunnu ja tundub nii kirgas, värske, mõnna ning õhk muutub vabaks. blablabla, teadatuntud jutt onju. Tahan öelda, et isegi printsidel on tegelikult mingid soovid, nagu näiteks tähelepanusoov või teememidagisoov, aga kui neid sellisel ajal nagu KEVADEl ignotakse, siis on prints väga kurb ja otsib meeleheitlikult kuskilt mujal KEVADEt. Niisiis printsessid võiksid ikka printse ka tähele panna. Sellest me ei ole kirjutanud peaegu mitte midagi, aga tegelikult on ka meil tunded(kuigi üldjuhul on ikka loomulikult Teie omad tähtsamad).
Tänan tähelepanu eest, seda mul vaja oligi.
Ozkar
